Peamised aktuaalsed probleemid praegu:

1. Omavalitsused annavad praegu enamustele lastekodudest väljuvatele noortele elamiskõlbmatud elamispinnad, kus noored iseseisvalt ei ole võimelised toime tulema.
Olukorra lahendaks, kui omavalitsused annaks noortele remonditud pinnad.

2. Mitmed tänavatel hulkuvad noored ei oma isegi mitte põhiharidust. Seetõttu ei saa nad ka asuda õppima ametikoolidesse ning nende tänavale jäämine on seeläbi tõenäolisem. Samuti puudub võimalus põhihariduse saamiseks olukorras, kus noor on väga maha jäänud ning ei ole võimeline alustama õhtukeskkooli 7ndast klassist.
Lahendus on nn. rehabilitatsiooni-kooli loomine sellistele noortele, kus nad võiksid saavutada kas vajaliku taseme õhtukooli minekuks või omandada mingi eriala, et nad saaksid asuda tööle.

3. Paljud lastekodudest ja erikoolidest väljuvad noored on ujedad ning argielus kogenematud. Praegu ei ole riiklikult sätestatud korda nende toetamiseks elluastumisel ning iseseisva elu probleemide lahendamisel. Enamus neist ei julge minna ametkondadesse ning organisatsioonidesse abi küsima, mistõttu nad jäävad sageli elurataste vahele ning ei suuda läbi lüüa.
Lahendus on tagada elluastumisel sotsiaaljärelvalve, kaasates selleks vabatahtlike (nn. tugiisikute süsteem).

4. Praegu jäävad need lastekodulapsed, kelle vanematel pole vanemlikke õigusi ära võetud, ilma elluastumistoetusest ja eluasemest ning suunatakse oma eluga sageli mittetoime lapsevanema juurde tagasi sõltumata kummagi nõusolekust. Selle tulemusel põgenevad mitmed sellised noored tänavatele ning suurendavad kodutust ja hulkurlust.
Lahendus on võrdsustada kõik lastekodulapsed, kes ei ole süüdi endise NL kohtusüsteemi puudustes.

5. Eraldi probleemina on taas kord üles kerkinud lapsevanema avalduse põhjal lastekodusse saadetud noorte probleem - enne iseseisvust "sundisid" tublid lastekaitse inspektorid, nüüd asjalikud kohalike omavalitsuste ametnikud lapsevanemaid sageli avalduse kirjutama, et hoida ära vaevarikas kohtuprotsess. Need lapsed ei ole veel lastekodueast välja kasvanud, kuid Eesti Sotsiaalministeerium on seisukohal, et sellistel lastel pole 100% õigust riigi ülalpidamisele ning alates 2001 aastast hakatakse nende arvelt kokku hoidma, tasudes ainult 50% nende lastekodudes pidamise kuludest, seda kuni 2002 - pärast seda peavad hakkama lapsevanemad tasuma lapse ülalpidamise eest - lapsevanemad, kelleks on sageli asotsiaalsed elanikud, keda nende laste olemasolu ei huvitanud ei lastekodusse andmisel, veel vähem siis praegu.
Eriti keeruline on olukord nende vanema avalduse alusel lastekodusse antud, kes lastekodueast välja kasvavad ning kelle lastekodud oma bioloogiliste vanemate juurde tagasi saadavad, jättes nad niimoodi ilma nii elluastumistoetusest kui ka elamispinnast. Vanemad enamasti kas viskavad nad tänavale, sunnivad enda heaks varastama ning hullematki tegema (tüdrukud) või ei taha lapsed ise sellistes ebainimlikes tingimustes sisuliselt täiesti võõraste inimeste juures elada. Lahendus oleks võrdustada ka lapsevanema avaldusel lastekodusse enne Eesti isesesvumist antud lapsed teiste lastekodulastega

5. Tänases Eestis on eraõiguslik mittetulundussektor ärkamas, et toetada ühiskonna heidikuid. Kahjuks tunnistab riik nt. noortekodude puhul sageli ainult riiklikul initsiatiivil loodud noortekodusid. Seetõttu kannatavad eraõiguslikes noortekodudes kasvavad noored.
Lahendus on kõikide noortekodude võrdsustamine (nii seaduslikult kui ka praktikas) sõltumata finantseerimisallikatest.

Peamised probleemid, mille lahendamiseks Liit on pöördunud Riigikogu poole

Tagasi